Tihti ütleme, et oleme andestanud, kuid tõde on see, et enamikel juhtudel pole me seda tegelikult teinud. Kui kanname endas edasi pahameelt ja mõtet selle üle, kui kohutavalt meid koheldi, siis jätkame sellelele inimesele hinnangute andmist – toome mineviku olevikku, panustame uuesti ja uuesti oma ohvrirolli ning sisimas on kripeldav küsimus: “Kas ma olen andestanud?”
Haiget saamisele järgneb emotsioonide laine ning kui see on möödunud, tõuseb esile küsimus: ”Kas ma peaksin andestama?” Andestades hülgate oma kaebused ja hinnangud ning lasete end tervendada. Teoorias kõlab see imeliselt, kuid praktikas võib andestamine mõnikord võimatu tunduda.
Et andestada, tuleb kõigepealt mõista, mis ei kuulu andestamise alla. Enamikul meist on andestamise osas vähemalt mõned väärarusaamad. Toon välja näited, mis ei tähenda andestamist:
- Anestamine ei tähenda teise osapoole väärtegude õigustamist
- Andestamine ei tähenda teisele ütlemist, et oled neile andestanud
- Andestamine ei tähenda, et sul ei tohiks olukorra suhtes rohkem tundeid olla.
- Andestamine ei tähenda, et selles suhtes pole enam vaja tööd teda või et hetkega kõik on korras.
- Andestamine ei tähenda, et pead unustama kogu juhtunu
- Andestamine ei tähenda, et peaksid jätkama selle inimese kaasamist oma ellu
- Ja andestamine pole midagi, mida peaksid teise inimese heaks tegema.
Kui oled otsustanud andestada ja soovid teada, kas oled suutnud seda teha kogu oma südamest, siis katseta järgmist meetodit:
Leia sobiv aeg ja koht, et oma mõtetega üksi olla. Sulge silmad ja proovi visualiseerida inimest, kes sind haavas. Vaata teda ja lausu: “Ma andestan sulle, SÜDAMEST”. Seejärel tunned, kas sind valdas rahulolu, kergus ja voolavus või kogesid uuesti valu ja pettumust. Kui tundsid, et endiselt teeb olukord haiget, siis on mõistlik andestamise protsessiga edasi tegeleda – muidugi, kui sa sisimas seda soovid. Väga oluline on, et selles protsessis ei unusta iseenaast ja iseendale andestamist. Andesta iseendale, et lubasid viha ja kurbuse endasse. See on suur töö ja kindlasti võib kaasneda pisaraid, unetuid öid ja sisemist raskust, aga uskuge mind, et see tasub end ära. See töö toob endaga kaasa kerguse ja on vabastav igal tasandil.